Pood tel. 56 89 3516
Koolitus tel. 56 855 920
E-mail: info@sternum.ee


“Ema, te olete noor. Küll sünnitate veel.” I

Eelmise nädala lõpul sattus minu kätte selline ajakiri nagu ”Puutepunktid” (märts 2015). Arvan, et paljud pole isegi teadlikud selle ajakirja olemasolust, sest puudutab see ju näiliselt ainult neid, kellel on kas erivajadusega laps (puudega laps) või on nad seotud erivajadustega inimeste eest hoolitsemisega. Kuidas seekordne number minuni jõudis ma isegi ei tea.

Lehitsedes ajakirja jäi mul silm peatuma ühe väikese artiklikese peale lk 5, pealkirjaga ”Ränkade sünnikahjustustega lapsed”. Üldiselt sellest teemast eriti avalikult ei räägita ning seepärast oli see omamoodi üllatus. Loomulikult, ega keegi eriti sügavuti sellesse ka süveneda ei taha, sest mis ikka siis nende ”Kõrvitsapeadega” teha (muideks, see on ”professionaalide” hellitav nimi lastele, kellel on arengu- või siis mingi muu puue). Tsiteerin artiklit:

”Varem ei jäänud ränkade sünnikahjustustega lapsed ellu, aga nüüd turgutatakse nad üles ja saadetakse vanematega koju. Põhjuseks võib olla sügav enneaegsus, aga ka komplikatsioonid sünnitusel, mille tagajärjel on laps olnud tugevas hapnikupuuduses. Need on hävinud ajuga lapsed, kes elavad aparaatide küljes ja kel puudub arengupotentsiaal. Ööpäevaringne keeruline hooldus langeb vanemate õlgadele, sest lasteasutused nendega üldjuhul ei tegele. … ”

Jälgin kogu aeg, mis toimub sünnituse ning taastusravi tasandil, seetõttu tean, et on haruldane, et võetakse ette ja julgetakse välja öelda sõnad sünnikahjustus ning komplikatsioonid sünnitusel. Sest meil on kõik ju nii positiivne.

Olen sarkastiline? Oh ei! Lihtsalt … lihtsalt mulle tundub, et sünnitusega seotult on enamik inimesi nagu alla kolmeaastased. Selle asemel, et juba midagi ette näha ning mingilgi määral püüda teha endast kõik olenev, et teatud situatsioone ei juhtuks (sest peaks ju olema mingigi elukogemus juba), me täiesti sinisilmselt nagu arutud lapsed topime oma sõrmi sahtli või kapiukse vahele. Kui laps seda teeb, siis ta saab teada, et on valus. Valu läheb üle (no mõnikord, kui lapsevanem või hooldaja ei oska käituda, läheb ka küüs). Kui aga ees on ootamas sünnitus ja käitutakse sarnaselt ning kui siis midagi juhtub, siis see valu enam meelest ei lähe. See jääb eluks ajaks ja mõningatel puhkudel ka … tsiteerin jällegi artiklit:

”Need lapsed võivad aga elada pikki aastaid, sest kodune hool on võimas – vanematel pole ju valikuid.”

Tean, et paljudel puhkudel lapsevanemad siis põgenevad. Üks võimalus on laps ära anda, aga juhul kui laps siiski endale jäetakse, siis põgenetakse mingisse ”kasti”, kus siis on mitmeid erinevaid tundeid. Ning kui tunded väga üle pea hakkavad käima, siis on selle leevendamiseks olemas antidepressandid, mis mõningatel puhkudel võivad kõrvaltoimena tuua ka suitsiidi ehk üldse siit ilmast lahkumise.

Siiski on üksikuid, kes tõstavad sellises situatsioonis pea ning annavad endale aru, et jah, juhtus, olin lihtsameelne, aga nüüd on vaja edasi minna, edasi elada ning teha kõik selleks, et see ei korduks enam selliselt. Selliseid emasid (peresid) on aga siiski üksikuid.

Oma töös olen väga palju näinud sünnikahjustustega lapsi. On neid, kes on väiksema kahjustusega, on neid kes on suuremaga. Tavaliselt väikese sünnikahjustuse puhul lapsevanemad isegi tihti ei aima, et tegemist võiks olla probleemiga, mis on alguse saanud sünnitusel. Siia tuleb terve rida kõikvõimalikke käitumishäireid ning lihtsamaid närvisüsteemi kahjustusi (öine mittemagamine, suurematel lastel allapissimine magamise ajal, põhjuseta nutt jne).

Kui kõige selle peale mõelda, siis tahes tahtmata tekib küsimus, kas tõesti laseme sellel kõigel meelega toimuda? Kas tõesti on lihtsam tagajärgi likvideerida kui seda kõike mingilgi määral vältida? Kas pole arulage lasta juhusel endaga mängida, kui on teada, mida kõike võib lapse ning enda aitamiseks sünnitusel teha!

Ma tean, et seekordne lugu on liialt emotsionaalne! Ma loodan väga, et rasestudes naised mõistavad, kui tähtis on korralik sünnituseks ettevalmistus.

Küll on kahju, kui sünnitusest saab elus selline etapp, mis tuleb meelde õudusunenäona, milles figureerivad vägistamine ning julmus ning järgnevad aastad on täidetud piinava valuga, mis säilib hinges kogu elu.

Hoidku Jumal teid selle eest! (Aga selleks, et Jumal hoiaks, peab ikka ise ka midagi tegema.)

Ülle Liivamägi 2. aprillil 2015. aastal


Ootame Sind Aktiivsünnituseks ettevalmistusele

Valmistame peresid aktiivsünnituseks ette individuaalsel nõustamisel!


Kategooriad