Homöopaatilise ravi väljakutsed

Kui jälgida homöopaatia teemalist arutelu sotsiaalmeediagruppides, siis võib jääda mulje nagu oleks suurim väljakutse homöopaatias õige aine, õige terakese leidmine. Homöopaadi reaalses igapäevatöös on väljakutsed hoopis mujal. Üks neist väljakutsetest on homöopaatilist ravi saava inimese jälgimine ja seeläbi ka aine õige manustamine, mis on ravis võtmetähtsusega. Ehk siis õige aine määramine üksi ei vii meid veel inimese tervenemiseni.

Homöopaatial ja akadeemilisel meditsiinil on vastandlikud lähenemised ravi läbiviimisel

Võrreldes homöopaatiat ja akadeemilist meditsiini, siis need on kaks täiesti erinevat distsipliini, mõttemalli. Jätame siin kirjeldamata raviaine ning ravimi määramisel kasutatavad erinevad lähtekohad ning keskendume peamiselt just patsiendi jälgimisele. Allopaatilises meditsiinis, samuti nagu ka antipaatilises meditsiinis kirjutatakse ravim välja diagnoosipõhiselt, määratakse aine võtmise intervall ja doseering ning patsient saadetakse koju ravi iseseisvalt läbi viima. See tähendab, et inimene annab küll arstile tagasisidet, ükskõik siis kas ebameeldivate kõrvaltoimete või vastupidi, ravi tulemuslikkuse osas, kuid igapäevaselt arst patsiendi seisundit ei jälgi.

Homöopaatia puhul määrab homöopaat raviaine sümptomite sarnasuse põhimõttel ning jälgib kogu ravi protsessi. Homöopaatias ei ole raviainetel paikapandud aine võtmise intervalle ega doseeringut. Seda on küll üritatud kaasajal kunstlikult tekitada, et lihtsustada homöopaatilise ravi läbiviimist (näide akadeemilise meditsiini mõttemalli toomisest täiendmeditsiini), kuid praktikas ei ole selline asi tulemuslik.

Homöopaatiline raviviis eeldab ravi saava inimese pidevat jälgimist homöopaadi poolt

Ei ole võimalik ette öelda, kui tihedalt ning millises annuses ja ka potentsis tuleks konkreetsel inimesel raviainet tarvitada. Iga inimene, haigusseisund ja ka aine on individuaalne. Selleks peab homöopaat ravi situatsioonis olema igapäevaselt inimese kõrval ja jälgima raviprotsessi. Inimesel peab olema võimalus regulaarselt anda terapeudile tagasisidet oma seisundi ja selle muutuste kohta. Kui patsient on saanud kätte raviaine, siis juhendatakse teda kogu protsessi vältel kuni tervenemiseni. Kui inimene saab homöopaatilist ravi terapeudi juhendamisel esmakordselt, siis on homöopaadi töö inimene välja õpetada, kuidas tuleb ennast jälgida, mida tähele panna ja millised on raviga seotud piirangud. Ravi jooksul peab terapeut teadma kõikidest asjaoludest, mis võivad ravi mõjutada. Sealhulgas võib piiranguks olla näiteks ka teine teraapia- või raviviis, sest kõikide teraapiatega homöpaatiline ravi kokku ei sobi.

Akuutsete haiguste puhul peab muutus inimese seisundis tekkima minutite jooksul

Akuutse haiguse puhul hinnatakse olukorda alguses iga 20-30 minuti järel, et saada teada, millised muutused on raviaine manustamine endaga kaasa toonud. Akuutses situatsioonis peab mingi muutus olema toimunud esimese poole tunni jooksul. Sõltuvalt saadud muutusest otsustatakse edasine – sama ainega jätkamine või aine muutmine, valitud aine kogus ja manustamise tihedus, samuti aine potents. Haiguse kulgu tuleb jälgida ning anda soovitusi vastavalt situatsioonile. Mingit tundide või päevade kaupa ootamist lootuses, et olukord paraneb homöopaatias ei eksisteeri.

Pidevalt tuleb jälgida, et patsient ei annustaks raviainet üle (üledoos), tuleb jälgida, kas ja kuidas on raviaine toime, kas ilmnevad haigust ülalhoidvad faktorid või muud komponendid, mis ravi segavad. Järgmises etapis ollakse akuutsel juhul inimesega ühenduses iga tunni tagant. Homöopaat peab igal hetkel täpselt teadma, milline on patsiendi seisund ning kas on vaja ravis midagi muuta. Pole harvad ka need juhud, kus ollakse ühenduses öösiti, kui olukord seda nõuab.

Homöopaatiline ravi saab tulemuslikult toimida ainult usaldusliku koostöö läbi

Kui tegemist on kroonilise haigusega, siis alguses ollakse ühenduses vähemalt korra päevas, et välja selgitada raviaine õige annus ning manustamise tihedus. Kui patsient on juba saavutanud teatud vilumuse enese jälgimises ning omavahel on tekkinud piisavalt usalduslik kontakt, siis ollakse ühenduses vähemalt korra nädalas. Kui aga ilmneb mingi väiksemgi kõrvalekalle, peab patsient kohe homöopaadiga ühendust võtma. See tähendab, et homöopaat peab olema inimese jaoks olemas ja seda võib-olla mitme aasta jooksul.

Tõenäoliselt teeb see kõik homöopaatiast ühe ressursimahukama raviviisi, seda just homöopaadi töötundide mõttes. See tähendab, et homöopaat pole suuteline igapäevaselt vastu võtma kümmet uut patsienti ja inimeste ring, kellega konkreetne homöopaat tegutseda jõuab, saab olla üpris piiratud. Samuti on keeruline sõita mitmeks nädalaks reisile, sest töö tegemiseks vajab homöopaat päris suurt hulka raamatuid, mida kõiki kohvrisse ei pista.

Samas seab see raviviis suured nõudmised ka ravitavale inimesele endale, sest inimene peab olema valmis enda süvitsi jälgimiseks ja olukorrast ülevaate andmiseks. Kaasaja inimesele, kes on harjunud akadeemilise meditsiini jälgimisega, võib homöopaadi soov kontakti järele olla arusaamatu. Ta tuleb homöopaadi juurde ja ootab justkui samasugust kohtlemist, nagu ta on seni harjunud. Seega sõltub ravi võimalikkus suures osas ka sellest, kas konkreetne inimene on selleks valmis, mõistab jälgimise vajalikkust ja sellega kaasa tuleb.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et homöopaatias on nii homöopaatide kui ka patsientide jaoks suureks väljakutseks loobumine akadeemilise meditsiini mentaliteedist ning homöopaatilise mõtteviisi omaksvõtt.

Ülle Liivamägi, Kaisa Nurmsalu

Oktoober 2024