Mis on homöopaatia ja mis ei ole homöopaatia?

Homöopaatia on akadeemilisest meditsiinist erinev suund, mille järgi haigusi tuleb ravida nende raviainete üliväikeste annustega, mis suurtes annustes kutsuvad esile antud haigusele sarnaseid sümptomeid.

Termin „homöopaatia“ tuleb ladina keelest: homoion = sarnane; pathos = kannatus.

Eesti keeles tähendab homöopaatia – sarnane kannatus.

Allopaatia on homöopaatiale vastupidine ravimeetod, tähendades sümptomitele vastupidise toimega ravimite kasutamist, vastandi ravimist vastandiga. 

Samuel Hahnemann ja homöopaatia loomine

Homöopaatilise printsiibi loojaks oli Christian Friedrich Samuel Hahnemann (1755 – 1843). Ta oli hariduselt arst. Oskas väga heal tasemel paljusid keeli. Töö käigus arstina mõistis ta, et akadeemiline meditsiin pole suuteline inimesi terveks ravima. Ta koges, et akadeemilise meditsiini ravimid ja ravivõtted ei viinud tervenemiseni ja enamasti põhjustasid pikas perspektiivis lisakannatusi või surma. Kui saavutatigi tervenemine, siis oli see puhas juhus.

Kannatades tugevate süümepiinade all, kuna tundis, et akadeemilise meditsiini arstina ravides teeb ta oma patsientidele rohkem kahju kui neid ravimata jättes, loobus Hahnemann arstipraksisest. Samas oli tal pere. Naine ja lapsed. Pere ülalpidamiseks hakkas ta tõlkima meditsiinialaseid raamatuid. Kuidas oma peret aga haigestumise korral turvaliselt aidata? See oli suurim motivaator, mis käivitas tema uurimisinnu. Tulemuseks oli homöopaatilise ravi süsteemi avastamine. Oma elupäevade lõpuni pühendus Hahnemann selle printsiibi rakendamise täiustamisele.

Homöopaatia eesmärk

Aastal 1796 tuli Samuel Hahnemann esmakordselt avalikkuse ette oma uue ravimeetodiga, mille eesmärk on sõnastatud järgmiselt: „Ravimise kõrgeim eesmärk on tervise kiire, pehme ja püsiv tagasitoomine või haiguse tõrjumine ja hävitamine kogu selle ulatuses kiiresti, usaldusväärset ja kõige vähem kahjustavat teed pidi, järgides lihtsaid ja mõistetavaid põhimõtteid.“ (Organon VI §2).

Inimene tervikuna, mitte diagnoos

Samuel Hahnemann nägi, et allopaatilises meditsiinis kasutatavad raviviisid tõid küll esialgse ja kiire tunde tervenemisest, kuid see seisund polnud püsiv. Haigusseisund mõne aja pärast süvenes, nõudes järgmist ja kangemat ravi, tuues ka siis vaid uue hetkelise kergenduse. Hahnemanni kokkuvõte oli, et tegelikult inimene allopaatilise ravimeetodi juures ei tervenenud, vaid haigus väljendus edaspidi kas rohkem või vähem teisenenud kujul.

Tänapäeval kasutatakse sageli väljendit „haigus on kontrolli all“, mis tähendab, et inimest ei osata allopaatilise meditsiini vahenditega terveks ravida, kuid ravimitega (sageli eluaegsetega) suudetakse haigusele iseloomulikke ebameeldivaid sümptomeid alla suruda. Hahnemanni mõistes ei ole tegemist tervise taastamisega.

Homöopaatia käsitleb inimest tervikuna, kus iga üksikut haigussümptomit nähakse ühe keskse haiguse erinevate väljendustena. See lähenemisviis erineb täielikult allopaatilise meditsiini lähenemisest, kus iga kehaosa haigust vaadeldakse ja ravitakse erineva spetsialisti poolt.

Väärarusaamad homöopaatia kohta

Tänapäeva üks põhilisi väärarusaamu nii Eestis kui mujal maailmas on see, et kui aineid on loksutatud ja lahjendatud, siis arvatakse, et ongi tegemist homöopaatilise ravimiga ja nende tarvitamine tagab homöopaatilise ravi. Hõõrumine ja loksutamine ei aita, kui pole järgitud Simile seadust ja rakendatud homöopaatilist ravimeetodit.

Kõige tavapärasem vale lähenemine on rakendada homöopaatilisi ravivahendeid allopaatilise meditsiini printsiipide alusel (näiteks nohu puhul ei ravita inimest tervikuna, vaid antakse nö „nohutera, nohusalvi vmt“). Siin on tegemist olulise põhimõttelise erinevusega ning sellisel viisil ravides tekitatakse inimesele veel suuremat kahju kui allopaatilise meditsiini vahenditega ravides.

Enamlevinud homöopaatia põhiseadusi mittejärgivad raviviisid on:

• Homotoksikoloogia (heelide ehk komplekspreparaatide kasutamine), mis ei järgi Simile ehk Sarnasuse seadust, seadusi „üks aine korraga“ ja „väikseim annus“. Järelikult ei ole tegemist homöopaatiaga.
• Schüssleri rakumineraalid, mis ei järgi Simile seadus ning seadust „väikseim annus“. Järelikult ei ole tegemist homöopaatiaga.
• Immuunsüsteemi tugevdamine igaks juhuks.
• Homöopaatiliste raviainete tarvitamine profülaktiliselt ehk enne vaevuse tekkimist.
• Homöopaatia ravivahenditega vaktsineerimine.

Artikli aluseks on Ülle Liivamägi raamat “Homöopaatia. Traumade Materia Medica” (välja antud 2013. aastal).

Kasutatud allikad:

• Hahnemann, S. (2006). Organon der Heilkunst. 6. Auflage. Kandern: Narayana.
• Liivamägi, Ü. (2013). Homöopaatia. Traumade Materia Medica. Tallinn: Rebellis.