Olen töötanud sünnituseks ettevalmistajana alates 1989. aastast ja nende aastate jooksul olen vägagi paljusid naisi püüdnud ette valmistada heaks sünnituseks. See aeg on olnud igas valdkonnas täis muudatusi, nii ka sünnituses. Ise olen olnud kogu selles arengus pidevalt aktiivselt tegev. Mõistagi on suured muudatused toimunud ka meditsiinis: meditsiini tehnika on tormiliselt arenenud, samas on paljud meedikud jäänud oma suhtumistes ja teadmistes 90-nendate alguse tasemele. Kaasa on mindud vaid kaasaegsete turundamis- ja reklaamivõtetega, mis loovad väliselt näilise turvalisuse pildi.
Nende 23 aastaga on naised palju muutunud, ka nende abikaasad. Just see, et naised ise on läbi teinud nõnda suure muudatuse, on põhjustanud selle, et ka sünnituseks ettevalmistus on kardinaalselt muutunud. Üks minu jaoks huvitavamaid muudatusi on selles, et 90-ndate naised said oma teadmised ja kogemused veel vanaemade ja emade elukogemustest. Tänapäeva naised on selle ära põlanud ning hangivad oma teadmisi netist, ajakirjandusest ja sõbrannadelt. Sellest tingituna tänapäeva naised ei oska ootamatutes situatsioonides teha valikuid, kuna ”raamatutarkus” neid selles ei aita. Sellega seoses olen leidnud, et sünnituseks ettevalmistamine perekoolis, kus saab oma tarkusi ja kogemusi vanema ja elukogenuma naise käest on väga oluline. Sama tähtis on ka mõista, treenida ja tunnetada keha toimimist (füsioloogiat) ja lihaste tööd sünnituse ajal, enne ja pärast seda.
Räägin teile muudatuste algusaegadest, ehk siis 90-nendate sünnitusabist ning minu enda osast muudatuste protsessis. Algas asi sellega, et tuli saavutada võimalus, et naised saaksid kasutada alternatiivseid sünnitusasendeid. Sünnitus toimus reeglina selili. Tuli teha aktiivset selgitustööd, miks on emale ja lapsele ohtlik sünnitada selili, millised on sünnitraumad sellistel puhkudel jne. Järgmise ülesandena tuli murda meedikute eelarvamus, et nad kõigele vaatamata laseksid mehed sünnituse juurde naistele toeks. Sellest kirjutan pikemalt loos ”Meeste olemasolu ja tähtsus sünnituses”. Järgmise sammuna oli vaja saada ka lapsed kohe peale sünnitust ema rinnale. See oli tihe selgitustöö ja naiste pidev harimine, et nad mõistaksid, et peale sünnitust on lapsele ainuvajalik olla ema juures. Nagu te näete, praegu tundub see kõik selge ja loomulik aga 15-20 aastat tagasi oli see revolutsiooniline.
Järgmised muudatused on spetsiifilisemad. Õnnestus saavutada, et on rumal ja mõtetu teha igale naisele klistiiri, episiotoomiat (lahklihalõige) ja teisi sarnaseid protseduure rutiinselt. Õnnestus ka lõpetada rutiinne argentum nitricumi sisaldavate silmatilkade silmatilgutamine kõigile vastsündinutele. Nende protseduuride juures kõige hullem oligi see rutiinsus, sest on situatsioone, kus seda kõike on vaja teha, kuid see peab olema põhjendatud. Silmatilgad vastusündinutele olid mõeldud selleks, et kui naisel on akuutne tripper, siis silmatilgad aitavad säästa last pimedaksjäämise eest. Aga kõik naised ei põe ju ometi tripperit. Samas tervele lapsele argentum nitricumi silmatilgad tekitavad nägemishäireid pikemaks ajaks ja tegelik pikaajaline toime pole üldsegi mitte teada.
Praegu nägite seda muutuste tsükli tormilist algust sünnitusabis. Järgmises loos räägin veidi rahulikumatest perioodidest 2000-ndatel aastatel. Ühelt poolt võib jääda mulje, et 90-ndad oli üks metsik ja barbaarne aeg, samas olid paljud naised, kellel õnnestus loomulikult sünnitada, väga õnnelikud.
Ülle Liivamägi 30. oktoobril 2012. aastal
Ootame Sind Aktiivsünnituseks ettevalmistusele
Valmistame peresid aktiivsünnituseks ette individuaalsel nõustamisel!