Miks vajab tänapäeva naine pikka sünnituseks ettevalmistust V. Sünnitustrauma ja sünnitrauma.

Kõigi nende pikkade aastate jooksul on kõige valusam näha seda kui minu juurde tuleb ema koos lapsega kellel on sünnitrauma, mida oleks võinud  ära hoida korraliku sünnituseks ettevalmistusega. Või näiteks naine, kellele on paigaldatud püsikateeter, sest juba kaks nädalat pole suutnud iseseisvalt pissil käia peale sünnitust, sest piss ei tule välja.

See on väga kurb, et arstid kontsentreeruvad loote väärarengutele ja igasugustele patoloogiatele, kuid vaikivad täielikult maha sünnitraumad. Ja loomulikult kui vaadata perearste, siis neilt ei saagi seda nõuda, et nad teaksid piisavalt palju ka imikutest. (Mõelge ise natukene mida kõike perearstid peavad valdama: imikud, lapsed, noorukid, täiskasvanud, vanurid. Ja siis kõik need ravimid, mille pealt on võimalik boonuspunkte teenida! Kas pole nagu natuke palju? Aga olgu, mis ma ikka norin.) Igatahes on sünnitus naise ja ka lapse elus üks tähtsamaid hetki kus võib aga juhtuda, et naine võib sünnituselt saada sünnitustrauma või laps võib saada sünnitrauma. Pidage meeles, mitte üks laps ei taha oma emale halba, mitte üks laps ei taha oma emale haiget teha. Kuid kui ema ei oska, siis võib juhtuda, et ema saab sünnitustrauma ja laps sünnitrauma.

Millised on levinumad naistel tekkivad sünnitustraumad? Neid on loomulikult kergemaid ja sügavamaid. Näiteks üks sünnitustraumade liike, on probleemid põiesfinkteriga. Ehk siis võib juhtuda nii põie pidamatust, kui ka seda, et uriin enam üldse välja tulla ei taha, mis tähendab püsikateetri paigaldamist. Teine probleem, mis võib tekkida on näiteks tupe allavaje. Need on piisavalt rasked probleemid ning ma ei soovi sügavamale praegusel hetkel laskuda.

Räägime nüüd paari sõnaga ka sünnitraumadest.  Me leiame nii lihaste liigset toonust või siis vastupidi atoonust.  Siia tulevad ka põhjuseta nutuhood, kõhuvalud,  hilisemas elus migreenid, kroonilised põskkoopa põletikud, ka astma, närvilisus, ja mingil määral ka käitumishäired (juhul kui taga pole kasvatusvigu). Loetelu võiks jätkata, kuid kas on mõtet. Igal juhul, kui sünnitrauma saab nähtavaks  enne 3-ndat elukuud, siis on võimalik sellest praktiliselt ilma tüsistusteta välja tulla (loomulikult kõik oleneb sünnitrauma ulatusest).

Seepärast, kas on mõtet jääda juhuse peale lootma, et äkki midagi ei juhtu, äkki kõik läheb ilusasti ja mul on ju nii toredad arstid ja ämmaemandad kõrval. Ja pealegi, kõik naised on saanud ju sünnitatud, miks siis mina ei saa. Ma ei vaidle sellele vastu, kuid minule on elu midagi muud näidanud ja neid lapsi ning naisi olen ka piisavalt palju näinud, keda kõiki oleks päris palju säästnud ainult see, kui nad oleksid korralikult ennast sünnituseks ette valmistanud.

Ülle Liivamägi 30. oktoobril 2012. aastal