Ma ei mäleta oma esimese lapse sünnist eriti palju.
Mäletan, et sünnitus oli kiire, veed tehti lahti, kõik oli hästi, kõik oli loomulik ja midagi eriliselt rasket sünnitamises ei olnud. Kõik oli hästi, põhiline oli läinud korda – sündis elus laps, kes sai sünnihindeks üheksa.
Mäletan, kui aastaid hiljem Ülle Liivamägi juurde sattusin, tema hämmeldunud nägu, sünnitust puudutavaid uurivaid küsimusi, veelkord palju üleküsimist ja täpsustamist sünnituse osas. Ei, sünnituse juures läks meil kõik hästi. See, et minu laps, praeguseks täisealine poeg, on sügava puudega, on tingitud, no ilmselt sellest, et mul oli endal midagi viga või siis, nagu arstid ütlesid, ilmselt põdesin raseduse 5ndal nädalal mingit viirust. Last uuriti, aga tegelikult, ega arstid suurt midagi öelda ei osanud. Mäletan Ülle vaikimist.
Reaalsus on vaikselt lahti koorumas paljude aastate jooksul, vahepeal olen Ülle juures sünnitanud oma kaks järgmist last. Miks selle reaalsuse nägemisega nii kaua aega läheb? Ilmselt emana on palju lihtsam uskuda, et tõesti minul endal oli midagi viga, ma olen ise midagi valesti teinud ja seetõttu sündis laps sellises seisus. Kui lapsel ilmnevad peale sündi terviseprobleemid, siis see, millisesse võrgustikku (loe: ajupesusse) me satume, on tavalise inimese jaoks midagi, mida ette ei kujutata. Lisaks, väga-väga valus on tunnistada, et midagi “juhtus“ sünnitusel või ka peale seda ja et kõike seda oleks saanud ära hoida ja et tegelikult võiks minu laps käia praeguseks juba ülikoolis ja võib-olla tuleks mu poeg juba mõne aasta pärast minu juurde uudisega, et ma saan vanaemaks. Seda kõike ei juhtu paraku kunagi, mitte kunagi.
Ja muidugi pime usaldus meditsiini ja arstidesse. Arst ütles nii; aga nad uurisid; tegid analüüsid; isegi välismaa doktoritega konsulteeriti; oli arstide konsiilium, kes minu lapse juhtumit arutas….No kui juba arst ütles, et viirus, siis on viirus. Arstid teevad tänuväärset tööd ja miks ma peaksin mitte usaldama oma eriala professionaale, kellel on suured kogemused erinevate lastega. Arstid hoolivad ja abi on olemas. Pealegi alguses oli näiliselt lapsega kõik korras, alles kolmandaks elukuuks hakkasid probleemid tasapidi välja tulema … ja ikkagi “see raseduse ajal põetud viirus mõjubki nii, et vead hakkavad tasapidi välja tulema”.
Ma loobusin arstide juures käimisest siis, kui laps oli 3-4aastane. Enne seda oli haiglas „uuringutel“ ja „jälgimisel“ käimist iga kolme-nelja kuu tagant paar nädalat. Kui ma lühidalt selle perioodi kokku võtan, siis oma lapse probleemide kohta ei saanud ma praktiliselt midagi teada. Minu laps oli väidetavalt mõistatus, väga eriline juhus, ebaselged leiud, haruldane areng, mitte ühegi diagnoosi ja sündroomi alla ta ei sobinud. Ühe sündroomi jaoks on tema seis natuke liiga hea, aga teise sündroomi jaoks jällegi liiga halb. Ajus ka uuringuga otseselt midagi ei leita (aga aju on olemas), mingi kõrvalekalle nagu oleks, aga see ikkagi ei tohiks probleeme tekitada. Paljudel norm. lastel võib ka selline aju olla. Ja tegelikult üks kromosoom on suurem normist, see võib olla põhjus. Samas kui on väga suur ja mehine mees isaks, siis võib ka norm. juhtudel nii olla. Kas isa on suurt kasvu mees? Ahah on. No siis võib-olla ei ole see kõrvalekalle. Prognoosi ei tea, aga ilmselt on see halb. Ei hakka käima, ei hakka sööma ise, ei hakka rääkima. Tulevik on epilepsia, surm. Dr. Adik Levin: „Aga pole hullu, olete veel noor Ema, sünnitate veel“. Iga inimese jaoks, kes tol kriitilisel hetkel natukenegi suudab hirmu ja paanika juures kainelt ja loogiliselt mõelda oleks kogu see jutt ja arstide loogika absurdina tundunud. Mingit salapära ja erilisust mu lapse juhtumis tegelikult ei olnud. Õnneks oli mul niipalju oidu, et kõikvõimalikel katsetustel ei osalenud ja konverentsidele näidisekseplariks ma oma lapsega ei läinud.
Kuhu ma tegelikult jõuda soovin? Minu lapse ravidokumentidega on nüüd hiljem mitteametlikult tutvunud mitmed arstid, kes on öelnud väga ühemõtteliselt ja ilma kahtluseta „sünnitrauma“. Minu lapsel on PCI, diagnoos, mida on mitteametlikult kinnitanud arstid praegu, aga mida ei ole kirjas minu lapse ravidokumentides. Terviseportaal inimene.ee andmetel on PCI (paralysis cerebralis infantilis) ehk laste tserebraalparalüüs on kesknärvisüsteemi, aju kahjustus, mille tagajärjeks on füüsilise ja vaimse arengu mahajäämus. PCI võib olla põhjustatud rasedusaegsest hüpoksiast, ema alkoholitarbimisest, nakkuhaigustest. Riskifaktoriks on sünnitrauma, sünnituse ajal lootel tekkinud hapnikunälg.
See riskifaktor muidugi on „huvitav“ sõnastus, PCI juhtudest enamike puhul on siiski tegemist sünnituse ajal tekkinud lapse kahjustamisega. See ei ole võimalik, et arstid seda minu lapse juhtumi puhul ei teadnud ja kohe aru ei saanud. PCI puhul (sõltuvalt raskusastmest) on tavaline, et alguses on lapsega näiliselt kõik korras, aga probleemid ilmnevad esimese kolme elukuu jooksul.
Lisaks on mu lapsel spetsiifiline kahjustus, mis on seotud sünnituse järgselt saadud hapniku üledoosiga (nägemisnärvi kahjustus). See on arstide hulgas hästi teada fakt, milliseid kahjustusi tekitab sünnituse järgselt hapniku üledoos. Hapnikut anti 90ndatel sünnitusmajades vastsündinutele rutiinselt. Aga juba 90ndate lõpul räägiti Tartu Ülikoolis arstiteaduskonna üliõpilastele hapniku ohtlikkusest ja ka näidati reaalseid lapsi, kelledel oli see kahjustus tekkinud rutiinsest hapniku manustamisest sünnituse järgselt. Mida aeg edasi, seda enam pööratakse tähelepanu hapniku kahjustavale mõjule enneaegsete ja vastsündinute juures. Huvitav, mis juhtuks kui kriitiline hulk puudega laste emadest aru saaksid ja endale tunnistaksid, millised nende laste tervisevaevustest tegelikult meditsiini vusserduste ja hetkel populaarsete protseduuride tulemusel on tekkinud. Hapniku andmine on ainult üks näide sellistest protseduuridest, mis lähiajaloos on ohtlikuks tunnistatud, aga mida kahjustatud laste emadele loomulikult mitte kunagi ei öelda.
Miks ma sellest kõigest kirjutan? On väga oluline tajuda, et sünnitus on protsess, kus võib kõike juhtuda. Võib juhtuda seetõttu, et personal on haiglas lohakas, võib juhtuda seetõttu,et sünnitusprotsessi sekkutakse liialt seda kiirendades, võib juhtuda ka seetõttu, et naine sõna otseses mõttes ei saa sünnitusel hakkama. Juhtumise hind on liiga karm.
Sünnituse kulg on lõppkokkuvõttes alati prognoosimatu, aga tuleks teha kõik endast sõltuv, et olla valmis kriisiolukorras tegutsemiseks. Tuleks ennast võimalikult palju ette valmistada sünnituseks, et sünnitusel ei selguks, et me ei julge, et on paha ja valus. Ega arstid ka sellise naisega sünnitusel imesid teha ei suuda. Kaalul on lapse elu … kogu pere elu.
Nii nagu minul on olnud endale raske tunnistada reaalset fakti, et minu laps sai kahjustada sünnitusel, on paljudel naistel raske tunnistada seda, et sünnitusel üleüldse midagi juhtuda võib. Palju muretum on mõelda, et minuga seda ju ikka ei juhtu, halvad asjad juhtuvad loodetavasti kellegi teisega ja sünnitusel on pealegi abiks tipptasemel personal ja aparaadid. Kui keegi halbadest asjadest ka räägib, siis on see inimene arstide vastane, negatiivne, kade. Milleks rääkida nii ilusal ajal kui seda on lapseootus probleemidest ja halbadest asjadest? Aga paraku on sünnitraumasid, väiksemaid ja suuremaid päris palju. Neist lihtsalt ei räägita avalikult. Ainult ohtude tajumine paneb meid tegema seda tööd, mis on vajalik selleks, et me ennast sünnituseks paremini ette valmistaksime. Eesmärk on ju see, et asjad läheksid võimalikult hästi ja lapsed sünniksid tervetena. Seetõttu tuleb neist teemadest rääkida, hoolimata sellest, et rääkimisega kaasneb paras annus pasaämbreid, mis selle eest pähe valatakse.
Ootame Sind Aktiivsünnituseks ettevalmistusele
Valmistame peresid aktiivsünnituseks ette individuaalsel nõustamisel!